„Keerukad, avalikkuse tähelepanu all olevad kriminaalasjad on meie töö üha pingelisemaks muutunud. Ükski meie tehtud vigadest ei jää märkamata ja märkimata. Ka mõni liigselt lausutud lause, tähelepanematus vms maksab kohe valusalt kätte või hõõrutakse meile nina alla isegi tegusid, mida me teinud ei ole,“ ütles Norman Aas. Ta lisas, et on selge, et liiga kaua ja liigselt pingeline töö jätab prokuröridesse jälje.
Riigi peaprokurör tõi välja, et 2012. aastal pandi prokuratuuris suurt rõhku personaliga seotud teemadele. „Kui enne majanduslangust oli prokuratuuri eesmärk hoida vabade kohtade arv võimalikult väiksena ning igal võimalikul juhul täideti need uute prokuröridega, siis praegu on prokuratuur juba mitmendat aastat situatsioonis, kus paljud prokuröri ametikohad on täitmata.“
Õigusaktide järgi peaks Eestis olema 199 prokuröri. Käesoleva aasta 11. aprilli seisuga on teenistuses arvestuslikult 178 prokuröri, neist 13-l on teenistussuhe peatatud. Seega oli aprilli alguses tööl 165 prokuröri, st 34 vähem, kui õigusaktid ette näevad.
Olulisimaks muutuseks prokuratuuri personalivaldkonnas 2012. aastal oli üleminek uuele avaliku teenistuse seadusele, samuti korruptsioonivastase seaduse jõustumine. Uue avaliku teenistuse seadusega, või õigemini selle koosmõjus uue korruptsioonivastase seadusega, muutusid oluliselt prokuröride teenistuspiirangud. Senine prokuratuuriseadus lähtus arusaamast, et prokuröri ainuke sissetulekuallikas võib olla tema ametipalk. Alates 1. aprillist aga kadusid prokuröridel sisuliselt kõik teenistuspiirangud, nagu ka kõigil muudel täitevvõimu ametnikel. Ainuke prokuratuuriseadusest tulenev piirang on jätkuvalt see, et prokurör ei või olla erakonna liige.
Kõnes prokuröridele rääkis riigi peaprokurör ka jälitustegevusest tänases õigusriigis. „Jälitustegevus tekitab jätkuvalt palju müüte ja isegi paranoiasid,“ ütles Aas. „Jälitustoiminguid tuleb kuritegevuse vastases võitluses kasutada seal, kus see on seadusega lubatud ja vajalik. Jälitustegevuse kasutamine ei ole seejuures üksnes riigi õigus, see on ka kohustus nendel juhtudel, kus see on hädavajalik kuritegude ärahoidmiseks või tõe tuvastamiseks kriminaalmenetluses. Seaduspärane jälitustegevus ei tohiks seetõttu kuidagi olla etteheidete aluseks jälitustoimingute läbiviijatele. Jälitusasutused ei ole ära teeninud ka seda, et neid järjepidevalt kahtlustatakse või levitatakse kas või tahtmatult arusaama, et isegi kui nad otseselt seadusi ei riku, siis inimõigusi nad tegelikult sisimas siiski ei austa.“
Norman Aas lisas, et tema mõtteavaldust ei tohi mõista nii, et jälitustegevuse üle ei peaks avalik debatt või parlamentaarne kontroll toimuma. „Demokraatlikule õigusriigile on kohane, et pidevalt üritatakse leida uut tasakaalupunkti isiku põhiõiguste ja riigi huvide vahel,“ ütles Aas.
Riigi peaprokurör Norman Aas käsitles oma kõnes prokuröride üldkogul ka Riigikogu menetluses olevat jälitustegevust reguleerivat seaduseelnõud. „Tänases menetlusseadustikus ja praktikas on kindlasti probleeme, mida on vaja lahendada, nt otsida võimalusi suurendamaks kriminaalasjade menetlemise kiirust. Pideva kahtlemine ja analüüsimine ongi üks õigusriigi tunnus, sest kui me seda ei tee, muutub õigus dogmaks ja siis lõpeks ka õigusriik,“ ütles Norman Aas. „Aga pidevate abstraktsete kahtluste tõstatamine kriminaalkohtusüsteemi vastu ei vii ka õigusriiki edasi.“
Riigi peaprokurör Norman Aas käsitles oma kõnes veel üht olulist õigusriikliku probleemi, mis puudutab kriminaalmenetlust: „Oleme juba üle aasta olukorras, kus väga oluline osa Kriminaalmenetluse seadustikust on põhiseadusega vastuolus, seda vähemalt õiguskantsleri hinnangul. Nimelt esitas õiguskantsler 21. märtsil 2012 Riigikogule ettepaneku, millega tegi ettepaneku viia Kriminaalmenetluse seadustiku § 377 lõiked 1, 3, 5 ja 6 põhiseadusega kooskõlla. Kuigi Riigikogu toetas õiguskantsleri ettepanekut juba oma 05. aprilli istungil, on väidetavalt põhiseadusevastane olukord tänaseni lahendamata. Tegemist ei ole vaid abstraktse õigusliku probleemiga, see on mõjutanud juba nii konkreetseid isikuid kui kriminaalmenetlusi.“
Kokkuvõtteks ütles riigi peaprokurör: „Head kolleegid, prokuröri töö ei ole lihtne, eriti kui teha seda vastutustundlikult. See nõuab sageli eneseületust ja tegelikku hinda, mis selle eest tuleb maksta, teab vaid iga prokurör ja ametnik ise. Seetõttu on aga eriti oluline tunda kolleegide toetust ja olla kindel, et me oleme õigel teel ning vajadusel ka jõudu koguda, et uuesti edasi minna.“
Vastavalt prokuratuuriseaduse §-le 13 arutab prokuröride üldkogu prokuratuuri tegevuse ja prokuröriteenistuse küsimusi ning kuulab lisaks justiitsministri kõnele ära ka riigi peaprokuröri ettekande prokuratuuri tegevuse kohta.
Lugupidamisega
Katrin Lunt
Riigiprokuratuur
Avalike suhete juht
Tel 613 9415; 527 6806
[email protected]