Õiguslikud probleemid psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses

Riigiprokurör Laura Vaik analüüsis õiguslikke probleeme psühhiaatrilise sundravi menetlustes. Valminud analüüsi põhjal otstustas justiitsministeerium luua probleemide lahendamiseks töögrupid, kus kaasa saavad rääkida ka prokurörid.

 

Analüüsi kokkuvõte

2017. aastal KrMS § 398 alusel kohtusse saadetud 38 kriminaalasja ei ole küll võrreldes kriminaalasjade üldise arvuga suur, mistõttu valdav enamus prokuröre nendega igapäevaselt kokku ei puutu. See asjaolu ei vähenda aga psühhiaatrilise sundravi menetluse tähtsust asjades, milles nähtub, et isik on endale ja teistele ohtlik, mistõttu ei saa vajadust sujuvalt toimiva menetluse ning õigusselguse järele alahinnata. 2017. aastal said Riigikohtu poolt vastuse mitmed seni ebaselged küsimused, eelkõige selles, millised asjaolud peavad olema ekspertiisiaktis kajastatud, võimaldamaks hinnata psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajadust, millised menetluslikud garantiid peavad menetlusalusele isikule tagatud olema jms (p. 3). Samuti on KrMS-i revisjoniga lahendust saamas vahistamise tähtaegade küsimus. Riigiprokuratuur tuvastas analüüsi käigus 10 peamist probleemvaldkonda, millest väärivad esile toomist alljärgnevad teemad:

· Ekspertiisiaktide madal ja ebaühtlane kvaliteet. Lisaks EKEI poolsele tegevusele ekspertide leidmisel ja ettevalmistamisel aitaks olukorda leevendada prokuratuuri juhtkonna ettepaneku kohane prokuröride ja ekspertidega ühise ümarlaua läbiviimine, samuti menetlejatepoolne suurem aktiivsus ekspertidele ekspertiisiaktidele seatavate nõuete selgitamisel. Samuti saavad prokurörid panustada ressursside kokkuhoiule sellega, et kaaluvad hoolikalt ekspertiisi määramise vajadust ning väldivad topeltekspertiiside määramist juhtudel, kui mõnes muus menetluses on ekspertiis hiljuti määratud.

Jätkuvalt esineb eriarvamusi selles, kuidas toimida, kui isik põeb küll vaimuhaigust, kuid eksperdi hinnangul sundravi ei vaja

· Jätkuvalt esineb eriarvamusi selles, kuidas toimida, kui isik põeb küll vaimuhaigust, kuid eksperdi hinnangul sundravi ei vaja – kas sellisel juhul saab prokurör ise kriminaalmenetluse lõpetada, või saab seda teha üksnes kohus? Selles osas jääb Riigiprokuratuur varasemalt väljendatud seisukoha juurde, et sellisel juhul kriminaalasja kohtusse ei saadeta, vaid menetlus tuleb lõpetada KrMS §-de 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel, sest puudub süüvõimeline isik. Siin juhib Riigiprokuratuur tähelepanu sellele, et kriminaalmenetluse lõpetamisel juhtudel, kui inimene on mõõdukalt ohtlik ja süüdimatu, kuid sundravi ei vaja, tuleb lõpetamise määruses kindlasti juhtida kohaliku omavalitsuse või eestkostja tähelepanu vajadusele algatada isiku erihooldekodusse paigutamise menetlus.

· Prokuröride jaoks on ebaselge, kuidas toimida juhtudel, kui õigusvastase teo paneb toime sundravil viibiv isik – kas sellistel juhtudel peaks kriminaalmenetluse läbi viima? Riigiprokuratuur leiab, et sundravil viibimine iseenesest ei välista kriminaalmenetluse alustamist. Samas tuleb prokuröril kohtueelse menetluse käigus veenduda isiku süüdivuses ja kui isik ei ole tõepoolest paranenud ning jätkab varem määratud sundravi, võib kriminaalmenetluse lõpetada KrMS §-de 200 ja 199 lg 1 p 1 alusel ilma ekspertiisi määramata.

· Sagedane ajaline nihe ekspertiisiakti koostamise ning kohtuistungi toimumise vahel, mis ületab EIK poolt aktsepteeritavat mõnekuulist tähtaega. Kehtiv KrMS ei võimalda aga lühimenetluses vajadusel kohtu poolt täiendavat ekspertiisi määrata, mistõttu tuleb sellistel juhtudel kriminaalasi tagastada prokuratuurile. Võimaliku lahendusena aitaks menetlust ökonoomsemaks muuta võimalus määrata psühhiaatrilise sundravi menetluses ekspertiis ka lühimenetluses, milline ettepanek on KrMS revisjoni käigus Justiitsministeeriumile ka tehtud. Lisaks edastas Riigiprokuratuur Justiitsministeeriumile ka mitmed muud analüüsi koostamisel prokuröridelt saabunud 10 ettepanekud nii kriminaalmenetluse kui ka karistusseadustiku muutmiseks ja täiendamiseks.

· Jätkuvalt on seaduses reguleerimata kohtumenetluses psühhiaatrilise sundravi menetlusele üleminek. Seda nt juhtudel, kui isik oli teo toimepanemise ajal süüdiv, kuid kohtumenetluse kestel tõusetus küsimus psüühilisest haigusest ning sundravi vajadusest. Nii on praktikas kohaldatud erinevaid võimalusi – tagastatud kriminaaltoimik prokuratuuri või on prokurör teinud kohtule taotluse jätkata kriminaalmenetluse läbiviimist psühhiaatrilise sundravi menetluse kohaselt koos toimiku üleandmisega kohtule (vt kriminaalasi nr 1-15-7106). Riigiprokuratuur soovitab kasutada teist võimalust, arvestades, et see on menetluslikult otstarbekam ning kohus on seda praktikas rakendanud. Psühhiaatrilise sundravi menetlusega kokku puutuvad prokurörid leidsid, et nii õiguslike kui praktiliste probleemide arutamiseks, kogemuste vahetamiseks ning seadusandluse parandusettepanekute väljatöötamiseks on jätkuvalt tarvis korraldada nõupidamisi ja koolitusi, mida Riigiprokuratuur võtab oma tegevuse planeerimisel arvesse.

 

Loe kogu analüüsi SIIT