Prokuratuur kõrvaltvaataja pilguga

Katre Leino osaleb nii justiitsmisteeriumi kui prokuratuuri töös riigikantselei juhtimistalentide programmi kaudu

Jaanuaris toimunud prokuratuuri ideede häkatonil osalesin laudkonnas, kus tegelesime prokuratuuri maine küsimusega. Nimelt nähti probleemina seda, et laiem avalikkus ei mõista tihtipeale, mida prokuratuuri töö endast kujutab, ja sellest tulenevalt ei ole ka arusaadav, kui näiteks õhtuses AK-s räägitakse, et mingi kohtuasi lõpetati oportuniteediga. Kuna selle termini tähendus ei ole laiemale üldsusele teada, siis võivad sellised uudised jätta mulje, nagu ei oleks prokuratuur oma tööd hästi teinud, sest kriminaalasi lõpetati. Laudkonnas arutati, et tegelikult on probleem laiem: tavakodanikul ei ole alati head arusaama sellest, kuidas õigussüsteem toimib ning mis roll on selles kanda prokuratuuril. Seadusest võib lugeda, et prokuratuur juhib kohtueelset menetlust, kuid mida see tegelikult tähendab?

Olles ka ise väljastpoolt prokuratuuri, justiitssüsteemi ning isegi väljastpoolt avalikku sektorit hiljuti rotatsiooniprojekti raames prokuratuuri asunud, on mul nüüd olnud võimalus omandada parem arusaam prokuratuuri tegevusest ja rollist. Rotatsiooni käigus olen saanud kohtuda inimestega nii riigiprokuratuuris kui ka ringkonnaprokuratuuridest ja käia prokuröridega kaasas nii kokkuleppemenetlustel kui ka kohtus, saades seeläbi aimu erinevatest asjadest, alustades roolijoodikutest kuni organiseeritud kuritegevuseni.

Esimeseks oluliseks teemaks, mis selgelt välja joondus, kuid mis kipub pigem avalikkuse eest tahaplaanile jääma, on prokuratuuri ja politsei vaheline tihe koostöö. Kuid koostöö, suhtlemise ja inimlikkuse teema esines laiemalt läbiva märksõnana prokuröride töös. Nii täheldasin prokuröridega rääkides, et nad ei taju enda rolli tingimata kui ühe poole esindamist kriminaalasjas, vaid pigem nähakse, et erinevad osapooled töötavad ühtse eesmärgi nimel: et asi saaks õiglaselt lahendatud.

Ootamatult mainis prokurör oma sõnavõtus, et kuna kaitsja puudub, siis astub tema hetkeks sellesse rolli, ning pakkus välja karistuse, mille eest muidu ehk kaitsja oleks seisnud

Näiteks on mul selle lühikese aja jooksul olnud võimalus näha juhtumeid, kus prokuröri rolliks on olnud süüalust suunata teatuid asju oma elus ümber mõtestama ja ümber korraldama nii, et tal edaspidi ei oleks vajadust prokuratuuriga tegemist teha: ehk suunata inimest tegelema probleemi põhjustega, seeläbi toetades tema edaspidist õiguskuulekat elu.  

See, et prokurörid töötavad suurema eesmärgi nimel, tuli ka eriti selgelt välja ühel kohtuistungil, kus süüalune ei soovinud endale kaitsjat võtta. Minu jaoks täiesti ootamatult mainis prokurör oma sõnavõtus, et kuna kaitsja puudub, siis astub tema hetkeks sellesse rolli, ning pakkus välja karistuse, mille eest muidu ehk kaitsja oleks seisnud.

Ehk ongi see ühtne eesmärk see, mis loob selle selgelt tuntava lugupidamise prokuröride, advokaatide ja kohtu vahel, mida ma kohtusaalis kogenud olen. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuigi kriminaaljustiitssüsteem põhineb raudkindlatel reeglitel ja põhimõtetel, siis loovad inimesed nende raamide ulatuses iga kord ainulaadse sisu. Ka ühel koolituspäeval rõhutati inimlikkuse olulisust prokuröride rollis: „Olge juristid, aga inimesekesksed ja loomingulised juristid“.

Katre Leino
Justiitsministeeriumi nõunik